Euroopas on tuuleparkide rajamisele sageli vastuseisu, mis tuleneb mitmesugustest küsimustest ja hirmudest. Allpool on esitatud levinumad mured koos vastustega ning viited asjakohastele uuringutele.
Selleks, et kodulähedane, soodne ja puhas elekter Eesti kodudesse ja ettevõtetesse jõuaks, on Eestil eesmärk toota juba 2030. aastal kogu aastase tarbimise jagu elektrit taastuvatest allikatest. Alles jäävad veel ka kõik teised tänased tootmisviisid, nii juhitavad kui juhitamatud, kuid tuulel on kodumaise energiaallikana täita iga kodu elektriga varustamisel oluline roll.
Tuulepargid aitavad vahetada välja vananevad põlevkivikatlad väiksema keskkonnajäljega tootmisseadmete vastu ja tagavad taskukohasema elektri hinna. Tuuleenergiast elektri tootmine on odavam, sest selle tootmine ei vaja kütust, väldib CO₂ kvooditasusid ning selle tehnoloogia hoolduskulud on madalamad kui näiteks põlevkivielektril. Kui neid investeeringuid ei tehtaks, sõltuks Eestis imporditud kütusest, elektrienergiast või kallima muutuvkulu ja ETS-hinnaga fossiilkütustest. Eestis tekitab põlevkivi tootmine aastas umbes 10 korda rohkem tuhka kui kõik Eesti inimesed kokku olmejäätmeid. Lisaks on põlevkivitööstuse mõju tõttu Ida-Virumaa inimeste keskmine eluiga 5 aastat lühem ning lastel esineb rohkem hingamisteede haigusi.
Paraku ei paku ka tuumaenergia praegu alternatiivi, sest tuumajaama töölehakkamine võtab enam kui kümme aastat aega ja selle kogukulu on täna võimatu hinnata. Samuti, nagu on näidanud viimase aja sündmused, ei saa me lootma jääda ka välisühenduste katkematule elektritarnele.
Kui palju tuulikuid on Eestise juurde vaja?
2030. aastaks seatud eesmärkide saavutamiseks vajame 2850 MW võimsusega maismaa tuuleparke, millest praegu on meil olemas 519 MW. Planeerimise lõppfaasis on ligikaudu 1300 MW tuuleparke. See tähendab, et eesmärgist on puudu veel ligikaudu 1100 MW.
Kokku on veel vaja ehitada 200–400 tuulikut, sõltuvalt tuulikute võimsusest. Praegu on algatatud planeeringumenetlusi varuga, et oleks võimalik leida eri asukohtadest ja võimalustest sellised, mis nii eluslooduse kui inimese seisukohast kõige paremini sobivad. Täiendavate mõju-uuringute, kaasamisprotsessi ja menetluse käigus võib selguda, et planeeritud paikadesse ei saagi tuuleparke rajada.
Mis saab siis, kui tuult ei ole?
Täna planeeritakse juba hübriidlahendusi, kus on päike-tuul-akulahendused koos. Lisaks on meretuuleparkide efektiivsus kordades suurem ja neil aladel, kuhu Eesti meretuulepargid on planeeritud ei ole kunagi mõõdetud tervet päeva, veel vähem nädalat tuuletut aega.
Mereparkide rajamine on väga kallis ettevõtmine. Ükski ettevõte ei rajaks parki teadmisega, et see ei anna pidevalt toodangut.
Kas taastuvenergia saab fossiilseid kütuseid asendada?
Taskukohase energiasüsteemi saame ehitada vaid suures osas taastuvenergiale. Seda saavad toetada erinevad madala süsinikuheitega tehnoloogiad EL-is ja head riikidevahelised ühendused.
Stockholmi keskkonnainstituudi hinnangud näitavad, et taastuvenergiale üles ehitatud energiasüsteem Eestis on võimalik ja arvestades erinevatesse tehnoloogiatesse investeerimisega kaasnevaid riske, ühendusi teiste riikidega ning keskkonna ja kliimaga seotud vajadusi, ka kõige kulutõhusam variant.
Täpsemalt saad lugeda Stockholmi keskkonnainstituudi Tallinna keskuse kliimasüsteemide ja energiapoliitika üksuse juhi Ivo Krustoki ülevaates.
Kui palju minu maa väärtus langeb või kasvab, kui seal on tuulikud?
Tuulikute alla jääva maa hind kasvab tänases olukorras isegi mitmekümnekordselt. Kui tuulikud rajatakse kellegi maale, siis tehakse omanikuga pikaajalised rendilepingud.
Tuulikutasu on tasu, mida hakatakse maksma uute tuulikute naabruses elavatele inimestele ja kogukondadele. Maismaatuulikud toovad mõjualas elavatele inimestele maksimaalselt aastas kuni kuue alampalga suuruse sissetuleku.
Hüvitisi makstakse tuulikutasudest. Keskkonnaamet hakkab tasu koguma enam kui 30 meetri kõrgustelt tuulikutelt, mis on saanud kasutusloa pärast 1. juulit 2023. aastal.
Maismaa tuuleparkidelt kogutud tasud jaotatakse hüvitisteks kohalikele omavalitsustele ning tuulikute lähistel asuvatele majapidamistele. Hüvitist saavad kuni 250 meetristest tuulikutest kuni kahe kilomeetri kaugusel asuvad majapidamised ning üle 250 meetri kõrguste tuulikute puhul kuni kolme kilomeetri kaugusel asuvad majapidamised.
Kui tuulik alustab tööd, sõltub tasu suurus eelmise kvartali elektri börsihinnast ja tuulikuga toodetud elektrienergia mahust. Ehitusjärgus makstakse tuulikute eest kümnendik kehtivast tuulikutasust.
Mis etapid on tuulepargi rajamisel?
KOV-i detail-, üld- või eriplaneering, sh:
- mõjude hindamine
- kohalike elanike kaasamine
- kooskõlastamine osapoolteg
- Ehitusloa taotlemine
- Ehitamine
- Tuulepargi käivitamine
TERVIS
Tuulikute infraheli ja müra
Infraheliks nimetatakse helilaineid, mille sagedus on väiksem kui 16 hertsi ja mida inimene kõrvaga ei kuule. On avaldatud arvamust, et tuulikute tekitatav infraheli võib mõjutada tervist, kuid teaduslikult seda seni tõestatud pole. Uurimise teeb keerukaks see, et pole võimalik eristada tuuliku infraheli teistest tavalistest infraheli allikatest. Infraheli tekitavad näiteks tuul, veelainetus, autod, lennukid ja tehnikaseadmed ning isegi kehasisesed helid nagu südamelöögid ja verevool.
Mõõtmised näitavad, et üle kahe megavatise võimsusega tuuleturbiinid tekitavad 68–1000 meetri kaugusel infraheli tugevusega 59–107 detsibelli. Sarnase tugevusega infraheli on aga ka 25 meetri kaugusel veepiirist rannas (75 detsibelli), 8 kilomeetri kaugusel rannast (57 detsibelli) ja 70 meetri kaugusel autoteest (76 detsibelli). Ehk siis, tuulikutega samas suurusjärgus infraheli tekitavad näiteks merelained ja liiklusmüra.
On teada, et väga tugev infraheli võib põhjustada pearinglust, iiveldust ja peavalu, kuid selline helitugevus pole tuulikute puhul realistlik. Kui mõõdukal infrahelil oleks tervisemõju, ei ole selge, miks seda pole täheldatud teiste tavapäraste, muuhulgas looduslike infraheli allikate puhul.
Müra pole lihtsalt häiriv heli, sellel on tõestatud oluline tervisemõju. Kõige enam on müra mõju tervisele uuritud liiklusmüra puhul. On tõestatud, et tiheda liiklusega autoteedelt pärinev müra, mis ületab aastas keskmiselt 50 detsibelli, tõstab infarkti, insuldi, aga ka diabeedi ja rasvumise riski. Viimasel kümnendil tehtud liiklusmüra tervisemõjude hindamisest selgus, et 84 protsendi tallinlaste ja 70 protsendi tartlaste elukoht asus piirkonnas, kus autoteedelt pärinev müratase ületas 50 detsibelli ning see põhjustas Tallinnas ligikaudu 270 ja Tartus 50 südame-veresoonkonna haigusjuhtu aastas.
Tuulikuparkide mõju tervisele on keerukam uurida, sest neid on veel üsna vähe ja reeglina asuvad need kodudest märksa kaugemal kui autoteed. Oma suurust arvestades, on tuulegeneraatorid siiski üllatavalt vaiksed tööstusseadmed. Tuulikute mürataseme mõõtmist segab tihti veelainetuse või tuule sahin ehk taustamüra, mis juba mõnesaja meetri kaugusel tuulikust ületab tihti tuuliku enda müra. Seetõttu saab müra leviku täpsema tulemuse tuulikute mürataseme arvutuslikul hindamisel ehk modelleerimisel. Modelleeritud mürakaart koostatakse enne iga tuulepargi rajamist keskkonnamõjude hindamise käigus. Näiteks võib Tootsi tuulepargi kohta tehtud keskkonnamõjude hindamise aruande müra kaardilt näha, et tuulikutest 2-3 kilomeetri kaugusel on tuulikute müratase alla 35 detsibelli. Tehnoloogilise arengu tõttu tekitavad uuemad tuulikud vähem müra, isegi kui on varasematest võimsamad.
Tuulikutest põhjustatud müra ja krooniliste haiguste vahel seost leitud ei ole. Küll on leitud, et inimestel võib olla rohkem stressi ja unehäireid kui tuulegeneraatori müra ületab öösiti 40 detsibelli ja see omakoda suurendab südame-veresoonkonna ja metaboolsete haiguste riski. Sellega on oluline arvestada ja mõju ka tulevikus uurida, sest majanduslik surve on ehitada tuulikuid inimestele üha lähemale.
Üldiselt on leitud, et isegi kui tuuliku kõrval on müra reaalselt häiriv, siis inimeste elukohtadesse kostub seda tagasihoidlikult. Enamasti on tuulikust 2 kilomeetri kaugusel elada vaiksem kui linnas suuremast autoteest 100 meetri kaugusel.
Uuringud ja artikkel:
- Soomlaste 2020. aastal tehtud uuring, mis käsitleb süvitsi infraheliga seonduvaid küsimusi: Infrasound Does Not Explain Symptoms Related to Wind Turbines
Soomlaste uuringu kokkuvõte: Kuigi tuuleparkide infraheli võib muuta helikeskkonda ja mõned inimesed seostavad sellega terviseprobleeme, ei leidnud uuringud tõendeid selle kohta, et infraheli otseselt mõjutaks inimeste tervist. Pigem tundub ärritus seostatavat helitaseme ja amplituudimodulatsiooniga. - Flindersi Ülikooli (Austraalia) teadlased leidsid, et tuuleparkide müra ei mõjuta und rohkem kui liiklusmüra ning realistlikud väga madala sagedusega helid või infraheli ei ole magajatele kuuldavad ega põhjusta ajus mingeid signaale. Link.
- Loe ka artiklit infrahelist ja selle mõjust: Jüri-Mikk Udam: tuulikute infraheli pole inimesele kahjulik – Eesti Tuuleenergia Assotsiatsioon
- Terviseminister Riina Sikkut valitsuse pressikonverentsil, 06.02.25 tutvustab tuulikute mõju tervisele ning räägib tehtavatest uuringutest.
- OTSE POSTIMEHEST ⟩ Professor Lavrentjev kurikuulsa infraheli ohtlikkuse uurimisest: teeme ära!
Tuulikute vibratsioon
Kuna tuuliku labad pöörlevad, tekitab see vibratsiooni. See on siiski pigem ehituslik probleem tuulikute püstitamisel, mitte reaalne probleem tervisele tuuliku töötamisel. Selleks et tuulikud pikka aega püsti püsiks, ka ekstreemsetes ilmastiku tingimustes, ehitatakse tuuleturbiinid nii, et nende vibratsioon vundamendis ja pinnases oleks minimaalne. Märksa suurem maapinna vibratsioon võib esineda raudtee või ka tavalise autotee puhul, kus mõnikord on täheldatud maja vappumist ja lagunemist näiteks raskeveokite möödumisel. Tervisele ohtlik vibratsioon on eelkõige seotud mitmete tööde tegemisega – näiteks töötamine traktorites, teistes raskeveokites, vibreerivatel platvormidel puurimis- või lõhkumistöödel.
Elektromagnetväljad
Elektromagnetväljadel on tuvastatud nii lühiajalisi kui pikaajalisi tervisemõjusid, mistõttu on neile kehtestatud Euroopa Liidus piirnormid. Ent enamike elektromagnetväljade allikate, näiteks elektrijuhtmete, mikrolaineahjude, mobiiltelefonide väljatugevused on piisavalt madalad või nendega kokkupuude nii lühike, et tervist need enamasti ei ohusta. Ka tuulegeneraatorite elektromagnetväli võib olla üle piirnormi vahetult elektrit tootva seadme kõrval (alla ühe meetri), kuid tuulikutest mõnesaja meetri kaugusel on see juba praktiliselt olematu.
Tuulikute varjutus
Pöörlevad tuuleturbiini labad võivad päikesetõusu ja -loojangu ajal põhjustada varjude langemist elumajadele. Päikesevalguse vilkumisel tervist kahjustavat mõju ei ole, kuid kindlasti on see häiriv – rütmiline varjutus võib sarnaneda vilkuvate tuledega diskole või kontserdile. Varjutuse tekkimiseks peavad olema täidetud teatud tingimused – päike peab paistma piisavalt madalalt ja tuuliku rootor peab olema õiges suunas. Seetõttu pole varjutus pidev, vaid esineb kindlatel ajahetkedel. Üldiselt esineb varjutamist kuni 10 tuuliku rootori diameetri kaugusel tuulikutest ning see võib ulatuda kuni 2,5 kilomeetri kaugusele. Iga konkreetse tuulepargi rajamisel tehakse keskkonnamõjude hindamine, mille käigus koostatakse ka varjutuse kaart. Päikese vilkumist saab välistada kui rajada tuulepargid elamutest piisavalt kaugele või ka juhul kui tuuliku ja elamu vahele jääb näiteks mets, mis varjutuse varjab. Eesti seadusandluses puuduvad normid, mis käsitleks lubatud varjutuse kestust, aga näiteks Rootsis ja Taanis on soovitatud, et varjutust ei tohiks olla rohkem kui 10 tundi aastas. Samas on ka Eestis tuulikuid, mida on teatud aastaaegadel teatud kellaaegadeks varjutuse tõttu välja lülitatud.
Tuuliku ohutu kaugus kodudest
Tervisemõju kontekstis on arusaam tuulikute lähedusest elamutele oluline. Pea kõik mõjud, millest tuulikute puhul räägitakse, esinevad küll vahetult selle all või kõrval, aga mitte kilomeetrite kaugusel. Erinevates aruteludes küsitakse sageli kui lähedale tohib ehitada tuulikut inimeste kodudele. Sellele küsimustele ei saa kahjuks vastata üheselt meetrites või kilomeetrites, sest see sõltub konkreetsest tuulepargist ja mõju avaldab ka maastik. Näiteks mets on tõhus müratõke, aga kõva lage pind paneb helid kiiremini liikuma. Heli levikut mõjutavad ka ilmaolud.
Sestap vastab igal konkreetsel puhul sellele küsimusele enne tuulepargi rajamist läbiviidav keskkonnamõjude hindamine. Miskipärast arvatakse nime põhjal sageli, et selles vaadatakse ainult looduskeskkonda, aga tegelikult pööratakse mõjude hindamisel alati eraldi tähelepanu ka asustusele ja inimestele. Minimaalse kauguse väljapakkumine pole teadlaste hinnangul hea lahendus, sest tuulikud on erinevad – mõni on kõrgem, mõni mürarikkam – mõju tuleks alati hinnata konkreetses kohas ja planeeritud tuulikutega arvestades, loomulikult peavad seda tegema alati pädevad eksperdid.
Kui uuringust selgub, et tuulikud põhjustavad häiringuid, mida leevendada ei saa, siis sellesse kohta tuuleparki ehitada ei tohiks.
Notseeboefekt ja stressitase
Inimeste muresid ei tohi alahinnata. Internetis levib valeinfot, mille lugemine võibki olla häiriv. Mitmed uuringud on näidanud, et rohkem kui müra või mõni teine objektiivselt mõõdetav tegur mõjutab inimeste stressitaset ja unehäireid hoopis negatiivne suhtumine tuuleparkidesse ja mure kinnisvara väärtuse või tervise pärast. Tuuleparkide puhul on täheldatud ka notseeboefekti – kui inimene usub, et miski mõjutab tema tervist negatiivselt, siis võibki tekkida mõni sümptom, sest stress on oluline tervise mõjutaja. Uuringud on ka näidanud, et stress ja inimeste enda poolt teavitatud tervisekaebused, näiteks peavalu ja unehäired on suuremad, kui tuulikud on kodust füüsiliselt nähtavad ja tuulepargist ei tõuse inimesele endale majanduslikku kasu.
Arusaadavalt on uus alati hirmutav ja Eestis pole veel suurte tuuleparkide praktikat. Näiteks liiklusmüra põhjustab inimestel päriselt tõsiseid tervisehädasid, aga sellest eriti ei räägita, sellega ollakse harjunud. Ka juhul kui inimeste uskumused tuulikutest põhjustatud tervisehäiretest on ebareaalsed, ei tähenda see, et arendajad ja omavalitsejad ei peaks kohalikke kogukondi kaasama ja nendega suhtlema – mida rohkem saavad inimesed ise kaasa rääkida tuulepargi asukoha valikul, mida rohkem on neil sisulist informatsiooni ja teadmist nii tuulepargi kasust kui ka kahjust, seda vähem on ka põhjendamatut hirmu.
Uuringud (inglise keeles):
- 2016 “The effect of infrasound and negative expectations to adverse pathological symptoms from wind farms”
- 2014 “Can expectations produce symptoms from infrasound associated with wind turbines?”
KESKKOND
Inimühiskond vajab toimimiseks elektrit, laiemas plaanis energiat. Seda energiat saab toota erinevatel viisidel, millel kõigil on mõju keskkonnale. Inimkonnal on mõju looduskeskkonnale. Küsimus ja ainus valikukoht on kui suur see mõju on. Kui panna kaalukausile toodetud ühik energiat ja mõju loodusele, on tuulepargid täna kõige loodussõbralikum viis energiat toota. Selle hinnangu juures on arvestatud tervet tuuliku elutsüklit.
Tuulikute rajamisel on mõju ümbritsevale keskkonnale. Tuulikute võimaliku negatiivse mõju vältimiseks, ennetamiseks ja leevendamiseks viiakse tuuleparkide rajamisel Eestis läbi põhjalikud keskkonnamõjude hindamised. Selle käigus uuritakse mõju ümbritsevale keskkonnale, ökosüsteemidele ja elusloodusele: kalastikule, linnustikule, nahkhiirtele ja imetajatele, aga ka inimestele. Uuritakse nii müra, vibratsiooni, madalsagedusheli, turbulentsi kohta ning hinnatakse tuulepargi sotsiaalmajanduslikke mõjusid. Keskkonnamõjude hindamine võib aega võtta kuni mitu aastat ning selle käigus selgub, kas tuulikuid üldse saab soovitud piirkonda rajada ning kuidas selles paigas võimalikke mõjusid leevendada.
Kas tuulikud ohustavad linde?
Selle ohu minimeerimiseks või vältimiseks on võimalik kasutusele võtta mitmeid abinõusid. Selleks, et tuulikulabad oleks lindudele paremini nähtavad, on kasutatud edukalt tuulikulabade värvimist ja pimedal ajal erivalgustuse lisamist. Lisaks on kaasaegsed elektrituulikud suhteliselt aeglase pöörlemiskiirusega, mis samuti vähendab oluliselt kokkupõrke ohtu. Kindlust lisab seegi, et tuulepargi alale tehakse põhjalik linnustiku uuring, mille tulemusi võetakse tuulikute paigutamisel tõsiselt arvesse. Näiteks välditakse tuulikute paigutamist lindude rändekoridoridesse, toitumisaladele ja väärtuslikkudesse elupaikadesse. See tagab, et lindude kokkupõrked tuulikute või tuuliku labadega on tegelikult väga väikese tõenäosusega.
Näide Gotlandilt, Nässudeni tuulepargist. Tuulikutele on paigaldatud lindude tuvastamissüsteemid, mis on võimelised avastama programmis määratletud linnuliike ning kohandavad sellele vastavalt rootori pöörlemiskiirust. Kui lind satub tuulikule liiga lähedale, siis rootori pöörlemiskiirus esmalt aeglustub ja vajadusel seiskub. Linnu ohutusse kaugusse jõudmisel, jätkub energiatootmine oma tavapärasel viisil. Suuremad ja hõredamalt paiknevad tuulikud on koos linnutuvastussüsteemiga kokkupõrkesagedust kahandanud 97%.
Uuringud:
- Taanis 2020. aastal tehtud uuring näitab, et linnud suudavad tuulegeneraatorite labasid edukalt vältida ja lindude suremus generaatoriga kokkupõrkest on pea olematu. Taanikeelne uuringu täistekst avaneb siit. Ingliskeelne lühiülevaade avaneb siit.
- Norras 2020 läbiviidud uuring näitab, et ühe tuulikulaba mustaks värvimine vähendab ohtu lindudele. Uuring avaneb siit.
Kas tuulepargid häirivad kalu ja mereloomi?
- Tihti arvatakse, et tuulikud hävitavad kalavarusid, kuid tegelik probleem on hoopis kala üldine nappus Läänemeres. Tuulepargi piirkonnas ei saa toimuda intensiivne kalapüük, mis võib hoopis kalade arvukusele hästi mõjuda.
- Ehitusperioodil võib müra häirida mereelukaid, kuid seda saab vähendada spetsiaalsete lahendustega, nagu mürakardinad.
- Kui tuulikud juba töötavad, ei ole need loodusele probleemiks – vastupidi, nende ümber tekib mereelustikule sobiv keskkond, kus saavad elutseda taimed, kalad ja ka hülged.
Mis saab tuulikutest pärast kasutuse lõppu?
- Tuulikute materjalid, millest nad koosnevad, peavad olema äärmiselt vastupidavad. Ülemaailmselt tekib üha enam ettevõtteid, kes tuulikumaterjalide taaskasutamisega tegelevad. On erinevaid viise, kuidas tuuliku osi on kasutatud, näiteks tükkidest on ehitatud laste mänguväljakuid ja linnamööblit.
- Keemiliselt on võimalik materjali ümber töödelda, kuid see on väga energiakulukas protsess.
- Eestis on tuulepargid küllaltki uued, tuuliku eluiga on 20-30 aastat, nii et käitlemise küsimus muutub aktuaalseks alles mitmekümne aasta pärast. Taaskasutuslahendused tuulikutele on kiiresti arenev tehnoloogiavaldkond, tuulikutehnoloogia isegi kiirem – mitmed tuulikutootjad on võtnud eesmärgiks luua nullemissiooniga ja taaskasutatavate osadega tuulikuid.
- Eestis ei ole lubatud tuulikulabasid maha matta.
Täpsemalt saad lugeda: Tartu Ülikooli teaduri Meelis Härmase ülevaates.
Milline on tuulepargi visuaalne mõju ja kui kaugele seda näha on?
Tuulepargi visuaalne mõju sõltub tuulikute suurusest, nende asetusest, kaugusest, maastiku omadustest, aasta-ajast ja paljust muust. Üliheades ilmastikutingimustes ning vaba vaate olemasolul võivad tuulikud merel teoreetiliselt näha olla kuni 50 km kaugusel. Maismaa tuuleparkide puhul siiski niivõrd ulatuslikke vaatekoridore üldjuhul ei teki. Eesti puhul ei esine meil ka just kuigi sageli ilmastikutingimusi, kus nähtavus oleks ülihea. Taimestik varjab vaateid väga olulisel määral. Sellistel juhtudel ei pruugi ka võrdlemisi lähedal paiknev tuulik olla otseselt nähtav, sest puud tõkestavad vaatenurka. Tuulikud jäävad nähtavaks avatud vaadetega aladelt (näiteks teed, rabaalad). Tuulepargi planeeringu keskkonnamõju hindamise käigu koostatakse nähtavusanalüüs, millega on kõigil võimalik keskkonnamõju hindamise aruande avalikul väljapanekul tutvuda ja esitada ettepanekuid.
Kas mere põhjas olevad kaablid on ohtlikud?
Tuulepargid ühendatakse maismaaga merekaablite kaudu, mis süvistatakse vähemalt 1,5 meetri sügavusele. Uuringud näitavad, et nende mõju mereelule on väiksem, kui tihti arvatakse.
KASUTATUD ALLIKAD
