Tartu Ülikooli teadlaste põhjalik teadusartiklite analüüs näitas, et tuulikute infrahelil pole leitud kahjulikke tervisemõjusid, kuid tuulikute olemasolu, võimalik tekitatav müra, uskumused ja üldised hoiakud võivad inimest mõjutada.
Analüüs võtab kokku viimase 15 aasta jooksul tehtud teadusuuringud tuuleparkide tervisemõjude kohta. Kliimaministeeriumi tellimusel valminud ülevaatesse hõlmati 32 kvaliteetset teadusartiklit, sealhulgas pikaajalised põhjuslike seoste uuringud, mis on tehtud aastatel 2010-2025.
“Meie ülesanne oli välja selgitada, kas on tõendust teaduskirjandusest, et tuulikutel on negatiivne mõju inimeste tervisele,“ selgitab Tartu Ülikooli ekspert ja projektijuht Triin Veber. Eraldi vaadeldi infraheli ja madalsageduslikku heli, mis avalikus arutelus on olnud enim kõlanud teemad.
“Kuna tuuleparkidel on nii kogukonnale kui Eesti riigile laiemalt oluline roll, on pikas vaates väga tähtis, et nende planeerimine tugineks objektiivsele teadusinfole. Tartu Ülikooli uuring aitab meil tuua arutellu selgust, kuid annab ka kindluse, et oleme seni astunud õigeid samme,” märgib Kliimaministeeriumi taastuvenergia valdkonnajuht Tauno Hilimon.
Põhjalikust teaduskirjanduse analüüsist saab Triin Veberi sõnul järeldada, et tuulikutest pärineval infrahelil pole tänase parima teadusliku tõenduse põhjal leitud negatiivseid tervisemõjusid.
Teadusartiklitest tuli samas välja, et suurim tuulikutega seonduv probleem on häiritus, mida tekitavad erinevad tegurid: tuulikute kuuldav müra, uskumused infraheli kahjuliku toime kohta, tuulikute nähtavus koduaknast, üldine suhtumine tuuleenergiasse, majandusliku kasu saamine või mittesaamine tuulikutest ning poliitiliste protsesside õiglase või ebaõiglasena tunnetamine.
Häiritus omakorda võib tekitada ülemäärast stressi, mis võib, aga ei pruugi, viia teiste terviseprobleemideni, nagu unehäired ja südameveresoonkonna haigused. Sarnaseid ilminguid on täheldatud näiteks autodelt pärineva liiklusmüraga seoses. Tuulikute puhul on seos kuuldava müra ja südameveresoonkonna haiguste vahel vaid oletuslik ning rohkem uuringuid on vaja, et selle kohta midagi kindlat väita. “Kindlasti soovitame alati tagada, et tuulikute müra ei ületaks elamute läheduses 40 dB,” märkis Triin Veber. Eestis on tuulikud seni planeeritud konservatiivselt, lähtudes öösel välimüra 40 dB sihttasemest. Seniste teadusuuringute alusel ei ole hetkel selle veel rangemaks tegemine põhjendatud. Siseruumides soovitab uuring kehtestada piirnormiks päeval 30 dB ja öösel 25 dB.
Muu hulgas selgus analüüsist, et Eestis kehtivatesse piirnormidesse jääv elektromagnetväli ja vibratsioon ei oma tervisele negatiivset mõju.
“Kui inimesed tunnevad, et neid on kuulatud, ja kui tuulikute mõju on ausalt läbi räägitud, väheneb ka häiritus ja rahulolematus. Planeeringud peaksid olema ka detailsemad, näiteks tekitab elanikes ebakindlust, et pole kirjas, millised tuulikud täpselt rajatakse – enamasti on märgitud vaid nende maksimaalne kõrgus, mitte näiteks tüüp. Vastasel juhul võib isegi väike heli tunduda väljakannatamatu,“ sõnab analüüsi üks kaasautoreist, Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu professor Hans Orru.
Teadlaste hinnangul aitaks inimesi leevendusmeetmed, näiteks paigutada tuulikud nii, et neist tulenev varjutus ei häiriks elanikke. Täpselt sama olulised on avatud ja õiglane planeerimisprotsess, kogukonna varajane kaasamine ja põhjalik selgitamine tuulepargi omadustest ning võimalustest.
“Me ei tohi unustada ka laiemat pilti: tuuleenergia aitab vähendada fossiilkütuste põletamisest tulenevat õhusaastet, mis põhjustab Eestis igal aastal sadu enneaegseid surmasid. Võrreldes sellega on tuulikute otsesed tervisemõjud oluliselt väiksemad. Samas peaksid tuulikud olema inimeste elamutest võimalikult kaugel ning maal tuleks eelistada pigem väiksemaid kui suuremaid tuulikuid,“ sõnab Orru.
Kliimaministeeriumi taastuvenergia valdkonnajuht kinnitab, et analüüsi järeldused toetavad senist praktikat. “Tõenduspõhised otsused annavad kindluse nii elanikele kui arendajatele. Uuring kinnitab, et tänased sihttasemed on mõistlik raam,” ütles Hilimon.
Uurimisrühm ei andnud soovitust minimaalse kauguse määramiseks tuulikute ja elamute vahel, kuna ühtne alus selleks puudub. Tuulikute müra ja muud häiritust mõjutavad tegurid võivad eri tingimustes oluliselt erineda ning ka tuulikud on väga erinevad. “Iga tuulepargi rajamiseks tehakse konkreetset keskkonda arvestav mõjuhindamine, mis viib täpsema tulemuseni, selmet kehtestada üldine norm kõigile, mis ei arvesta tuulikute kõrgust, müra emissiooni, keskkonda, pinnakaredust, puid ega muid takistusi,“ selgitas Hilimon.
Uuring valmis Euroopa Liidu taasterahastu NextGenerationEU toel.
Uuring on täies mahus leitav Kliimaministeeriumi kodulehel SIIN.
