28. november 2024, Ain Lember, Saarte Hääl
SULEV ALAJÕE sõnul oleks Saaremaa huvides, et Eesti-Läti neljas elektriühendus kavandaks ka vesinikutoru elektriliini alla. “Muidu avastame nelja-viie aasta pärast, et selle asja me unustasime täitsa ära.
Saarte Energiaagentuur üritab Saaremaa haakida Põhjamaade-Balti vesinikukoridori külge, et saarlased saaksid meretuuleparkides toodetavast elektrist suuremat kasu.
Plaanitav Põhjamaade-Balti vesinikukoridor algab Soomest ning läheb läbi Baltimaade ja Poola Saksamaale. Vesinikukoridor, mida Eesti poolt arendab Elering, kulgeb küll läbi Mandri-Eesti, kuid sellega üritavad liituda ka saarlased.
Eesmärk on Lääne-Saaremaa meretuuleparkide elektrist Läätsa alajaamas vesinikku toota ja see toru kaudu läbi Suure väina vesinikukoridori toimetada.
2024. aasta aprillis kinnitas Euroopa Komisjon Põhjamaade-Balti vesinikukoridori Läänemere energiaturu vesinikuvõrkude ühendamise tegevuskava (BEMIP Hydrogen) osana ühishuviprojektide nimekirja. Sellega kaasneb õigus taotleda EL-i projektide rahastamist ja kiirendatud loamenetlusi.
Ka Saaremaa vesinikutoru rajatakse eeldatavalt Euroopa Liidu toetuse abil, kuid seda võib teha ka erainvestor.
Saarte Energiaagentuuri juhataja Sulev Alajõe ütles, et praeguste plaanide kohaselt ühendatakse Sõrve säärest läände jäävad tuulepargid Läätsa alajaamaga.
Juhul kui Saaremaa vesinikutorust saab asja, algab see Läätsa alajaama juurest ja ühendatakse Põhjamaade-Balti vesinikukoridoriga Lihulas.
PÕHJAMAADE-BALTI VESINIKUKORIDOR: 1200 mm läbimõõduga ja ligikaudu 2500 km pikk koridor võimaldab Eesti tuule- ja päikeseparkide elektri abil suures koguses vesinikku toota ning müüa seda Mandri-Euroopasse. Eeldatavalt liigub Põhjamaade-Balti vesinikukoridori kaudu 2040. aastaks aastas kuni 2,7 miljonit tonni taastuvallikatest toodetud vesinikku.
Loogiline on rajada Saaremaa vesinikutoru Eesti-Läti neljanda elektriühenduse trassikoridori alale. Sellega langeks ära ka vajadus kooskõlastada toru asukoht uuesti maaomanikega, sest maaomandi küsimused lahendataks äsja algatatud riigi eriplaneeringuga.
Miks toota vesinikku?
Läänemere riikide kokkuleppe kohaselt rajatakse Eesti vetesse vähemalt seitse gigavatti tootmisvõimsust. Piisab vaid kahest praegu arenduses olevast pargist, et katta kogu Eesti tarbimine mahus üheksa teravatt-tundi.
Kui tuulepargid toodavad elektrit rohkem, kui parasjagu tarbitakse, siis mida ülejäägiga peale hakata?
Tuuleparkide ehitus maksab miljardeid ja ilma laenuta neid ei tee. Pankasid huvitab, kas investeering end tagasi teenib, ja siin astubki mängu vesinik.
“Elektrit, mida parasjagu võrku müüa ei saa, kasutatakse elektrolüüseri abil vee lõhustamiseks vesinikuks ja hapnikuks,” selgitas Alajõe.
Elektrolüüser vajab vee lõhustamiseks hulganisti elektrit. Kui osta seda kalli hinnaga võrgust, ei oleks vesinik hinna poolest konkurentsivõimeline. Kui toota vesinikku meretuuleparkide ühendusalajaamade juures, pilt muutub.
Siis saab tuuleparkide toodangut kasutada elektrolüüseris, ilma et peaks vahepeal võrgutasusid maksma. Eesti elektrituru seaduses on olemas selline mõiste nagu otseliin ehk siis tarbija ja tootja on omavahel otsekaabliga ühenduses ilma võrku koormamata. Seda lahendust kasutatakse Alajõe sõnul teistes riikides väga palju.
Tulus mitmel erineval moel
Näiteks saab vesinikku kasutada laevakütusena. Läbikukkunud Virtsu–Kuivastu praamihange sihtis ju ka laevade põhikütuseks vesinikku. Vesinikust saab toota vesinikderivaate, millest kõige levinumad on ammoniaak ja metanool.
“Ammoniaagi plaan on täna olemas Paldiskis, metanooli plaanib Pärnus toota üks Hollandi ettevõte,” ütles Alajõe.
Sulev Alajõe sõnul töötab Saarte Energiaagentuur ka selle nimel, et lisaks Põhjamaade-Balti vesinikukoridorile saaks Saaremaa liituda rahvusvahelise vesinikutoruga, mida kavandatakse Läänemerre.
Läänemere vesinikutoru rajamise algatas Taani ettevõte Copenhagen Investment Partners. Selle võimaluste kasutamisest on huvitatud Ahvenamaa, Gotland ja Bornholm.
Miks siis Saaremaa peaks samasugusest võimalusest ilma jääma? küsib Alajõe.
Plaani kohaselt algab see Botnia lahest ja annab võimaluse Botnia lahte rajatavate meretuuleparkide baasil toodetava vesiniku ekspordiks Saksamaale.
“Saksamaa tahab oma keemiatööstuse jaoks tulevikus 10 teravatt-tunni ulatuses vesinikku importida,” selgitas Alajõe.
Eesti Läänemere-äärsed naabrid võistlevad taastuvenergia investeeringute saamise pärast.
“Leedukad on näiteks väga ambitsioonikad, väga aktiivselt toimetavad rootslased ja soomlased. Terve Botnia laht on tuuleparke täis kavandatud, kümme gigavatti on Botnia lahte plaanitud parkide koguvõimsus,” rääkis Alajõe.
“Kõik võitlevad selle nimel, et meelitada endale jätkuinvesteeringuid, kes seda elektrit kasutaks.”
SKEEM, kuidas liita Saaremaa rahvusvahelise vesinikutoruga, mida kavandatakse Läänemerre.
Jutt käib energiamahukatest investeeringutest nagu suured serveripargid, mis saartele väga hästi sobivad. “Neile on oluline taastuvelekter ja et oleks ümberringi jahutusvett ning mere ääres seda on,” sõnas Alajõe.
Peale selle, et merevett saab odava tuuleelektri abil vesinikuks elektrolüüsida, parandab vabanev hapnik merekeskkonda vesiviljeluseks.
Kõige edumeelsemad meretuuleparkide arendajad mõtlevad Alajõe sõnul vesiniku tootmisele juba ka merel. Elektrolüüserid pannakse tööle tuulikute sees ja toodang suunatakse otse merepõhja vesinikutorusse.
Muu hulgas tegi Saarte Energiaagentuur Eesti-Läti neljanda elektriühenduse riigi eriplaneeringu mõjude hindamise programmile ettepaneku näha ette võimalus Saaremaa põhjaosas asuva 35 kV liinikoridoris Saaremaa Sadama lähedale tööstusalale uue alajaama rajamiseks.
Uus alajaam loob võimaluse tegeleda süvasadama juures energiamahuka ettevõtlusega. Elanikke on piirkonnas hõredalt, mis võiks lihtsustada tootmisüksuste rajamist, selgitas Alajõe.
Regionaal- ja põllumajandusministeerium andis Energiaagentuurile teada, et Eesti-Läti neljanda elektriühenduse planeering vesinikutorude ja Saaremaa Sadama alajaamaga ei tegele, mistõttu jäävad need planeeringust välja.
Sulev Alajõe sõnul oleks Saaremaa huvides, et Eesti-Läti neljandas elektriühenduses kavandataks ka vesinikutoru elektriliini alla.
“Muidu avastame nelja-viie aasta pärast, et oi, selle asja me unustasime täitsa ära ja nüüd tuleb vesinikutoru kavandamisega nullist alustada. Siis me oleme mitu aastat jälle kaotanud.”
Mistahes tootmisinvesteeringu Saaremaale meelitamise puhul on Alajõe sõnul väga oluline sisendite hind.
“Tootmisettevõtete juhid jälgivad viimastel aastatel kõige enam, mis hinnaga saab osta energiat,” osutas Sulev Alajõe. “Selles mõttes on see väga oluline ajajärk Saaremaa jaoks, et me looksime võimalused, kus investorid vaatavad Saaremaad huviga.”
PÕHJAMAADE-BALTI VESINIKUKORIDOR: 1200 mm läbimõõduga ja ligikaudu 2500 km pikk koridor võimaldab Eesti tuule- ja päikeseparkide elektri abil suures koguses vesinikku toota ning müüa seda Mandri-Euroopasse. Eeldatavalt liigub Põhjamaade-Balti vesinikukoridori kaudu 2040. aastaks aastas kuni 2,7 miljonit tonni taastuvallikatest toodetud vesinikku.
On see kõik teostatav?
Torudega vesinikutransport on praegu kõige kuluefektiivsem meetod vesiniku pikamaavedudeks.
Üle maailma on ligikaudu 5000 km vesinikutorustikke, millest enamik asun Ameerika Ühendriikides (2576 km) ja Euroopas (2000 km). Euroopa pikim töötav vesinikutorustik ulatub 400 km kaugusele Põhja-Prantsusmaalt Belgiasse.
Baltic Sea Hydrogen Collectori (BHC) projekt plaanib ühendada Soome, Rootsi, Ahvenamaa ja Saksamaa aastaks 2030. Põhjamere energia saarte projektid keskenduvad vesiniku tootmisele ja transportimisele, mis võivad Saksamaale tuua kuni 4,3 miljardi euro suuruse aastase kokkuhoiu.
Loomulikult on tehnilisi väljakutseid. Näiteks nõuab vesiniku rabedus kõrgtugevates süsinikterasest torudes hoolikat materjalivalikut.
Olemasolevad maagaasi torustikud vajavad puhta vesiniku transportimiseks olulisi ümberehitusi ja ehitusmaksumus on võrreldes maagaasi torustikega ligikaudu 1,2 korda kallim.
